Et kõik ausalt ära rääkida pean alustama sellest kuda ma sain reedel oma uue uksega autu kätta. Ta on ikka nii ilus ja puhas ja nunnu.
Auto käes, hakkasime maale sättima, kotid-kompsud kokku ja kass ka korvi ja minek.
Kass kisas terve tee nagu joodik vanamees. Kohutavat häält oskab ta ikka teha. Aga maal tuli korvist välja ja kohe hüppas põõsasse. Ta oli solvnud tegelt meeletult.
Siis mõtsime, et ta võiks toas harjuda ennem ja alles laupäeval tutvustame talle õuse olevaid rõõme.
Äksion hakkas sellega et naabri Kissa tuli meile ja siis nad kaklesid niii et karvu lendas. Meie Mutt tegi Kissale tuule alla. Laupäeval oli siis selline tore asi. Pühapäeval ajas koer ta kõrgele kaseotsa, nii et redeliga pidi teda alla tooma. Õnneks tagasi sõites kass oli rahulik, eks ta sai aru, et tapale teda ei viida selle korviga. Hetkel ta magab seal korvis näiteks. Koju jõudes kukkus kass jalalt ja jäi magama, ja magas nii hommikuni. Eks me tõmmasime ta ikka rihmaks seal maal....
Noh ja pidu oli meil ka. Naabrid ostsid maja ja nad kolivad varsti ära. Nii kahju on. Aga pidu oli aus. Reede õlletamine, Laupäeval veinitamine..... Oh jummel, ma esmaspäeval veel olin nii läbi.
Aga meil on nüüd kemps. Väga sheff ja seal saab järgmine nädalavahe proovi- istumist teha:P
Jama lugu on see, et mul pole üldse aega oma pärlitege tegeleda. Ma olen kohe kurb sellepärast. Aga panin lohutuseks siia ühe pildi.
Aga ma käin ujumas pea iga päev, ja ma tunnen veest rõõmu, vesi on nii soe ja seal vedeleda on nii hea...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar