Kurat, nädala nali jäi maha:P

No nii, ma olen ikka plont küll ja seda mitte niisama, vaid et ma olengi päriselt udupia ja rumal ka natuke.

Nädala nali jäi siia kirjutamata ennem, kui ma oma võrratuid kindaid imetlesin ja kiidulaulu kirjutasin.

Jah ja te võite mul üle olla uhked, minu silmis olete kõik võrdsed, mis siis et õpialne Kiir siin msni kaudu üritab mind mõjutada, et ma talle ennem räägiks kui teile siin seda nalja:P

Mäletate mingi aeg ma pakkusin siin ühte golfinärakat teile ära viimiseks ja romuks sõitmiseks? No umbes kuu tagsi viidi see minema pamperiga. Hüppasin õnnest lakke, sest meie mülkaparlas vabanes kaks kohta. Hurraaaaaaa. Aga seoses selle autoga, ma ilin otsinud omanikku isegi mupoga taga aga tulutult...

Niih, edevuselaat nõudis et oleks vaja auto uue vastu vahetada. Uus berlingo, nämma nämma. Auto välja valitud, proovisõit tehtud.

Läksime siis liisingusse. Tore tytarlaps oli seal, küsis meie andmed ja muigas. Mõtlesin et no mida sa muigad selle peale, et me Pärnu maanteel elame. Natsa aja pärast tydruk, kelle nimi on Kati, teatas et ta elab samas majas mis meiegi. Jutt veeres siis maja asjadele ja ma vandusin et krt parkida ka raisk ei saa, üks loll parks oma golfinäru meie parklas pea aasta. Kati siis ütles et see oli tema auto. Oi jeerum, ma mõtsin et see pole võimalik. Inimene keda olen taga ajanud, nii nitu korda tahtnud seda autot lissalt põlema panna. Ja nüüd siis ma vannun ja tuleb välja, et meie liisingutädi ongi selle auto omanik.

Nali läks ikka aina hullemaks, mida me Katiga mõlemad naersime pärast nii et silmad märjad.
Jutt läks jälle maja elanike ja maja peale. Noh ma siis rääkisin kuda Tolik ja Aive mind parkimisinspektoriks pidasid ja kui kuri inimene ma olen. Siis ütles Kati et tead mis meil ükskord juhtus. Tema sõbrad olid üksööse õues suitsu teinud kui keegi oli visanud.... siin jõudsin vahele öölda juba see olin mina, see viskaja ja siis Kati lõpetas lause .....MUna. Jah, see olin mina. ma isegi ei mäleta kas olen sellest siin kirjutanud juba ka või ei. See oli öösel, ma tahtsin magada ja need lõugasid seal. Ma ei osanud muud teha kui visa neid munaga... aga raisk mööda läks. Ma olin vihane enda peale. Aga õues jäi vaikseks:P Katiga naersime nii et silmad märjad, mul polnud tegelikult isegi häbi:P Sest Kati ütles, et nad olid too õhtu ka naernud, et sellist asja pole varem knagi juhtunud.

Pärast Arno hurjutas mind autus, et mida sa teed siukseid asju, et nüüd me jääme liisingust ilma ja just minu lolluste pärast.

Telefon helises. Kati. Oli unustanud mingid andmed kirja panna. Ütlesin siis talle et sain Arnolt riielda, et ma munadegaloobin ja teen siukseid asju. Kati naeris et see et ma ta sõpru munadega loobin, ei mõjuta liisingu vastust.

Liisingut me ei saanud muideks.

paar päeva hiljem helistas Kati. Et tead, mul postkastis oli kiri, et trepikojas suitsetada ei tohi, oli olnud viisakas kiri kõik seaduseparagraafidega ja puha. Küsis siis et kas mina panin talle selle kirja. Ma narsin nii et silmad märjad ja ütlesin: Kati, mina ei pane kirju postkasti, mina loobin munadega, sa tead ju seda küll:P

Vot nii.